Kas maal ikka peab olema hea elada?

Sisestatud: 25.02.2013

Sünnipäev on alati olnud veidi pidulikum hetk, mil tahaksime unustada igapäevase raskevõitu elu ja tunda täiel rinnal rõõmu tehtust. Olgu siis sünnipäevalaps milline tahes, siiski on ka temas piisavalt neid omadusi, mille üle uhke olla. Nii on ka sünnipäevalaps Eestiga. Ta on ainus, oma ja hää.

Kuigi eestlasi peetakse sageli veidi viltukiskunud stereotüüpide kohaselt emotsioonituteks ja tuimavõitu tegelasteks, on see õnneks vaid näilisus. Viimasel ajal on mul jäänud mulje, et õhukese riigi metafoor on muutnud üksteise abistamise lausa rahvuslikuks hasardiks – kui riik ei jaksa, siis meie ometi jaksame! Ja aitavad need, kellel endilgi me ei arvanud midagi olevat.

Paljud välismaalased, kes on Eestis pidanud veetma rohkem kui paar päeva, on tagantjärgi imestusega märkinud, et algselt võõristavate ja tagasihoidlike eestlaste sees on peidus väga soojad ja suured südamed, kuid seda ei märka enne kui nendega sõbruned. Nn small talk ja keep smailing, mis on mujal sedavõrd iseenest mõistetavad suhtluse alustalad, siinmail millegipärast ei õitse. Kui aga midagi vaja teha, tehakse pikema jututa ära.

Aga asju,mida nii enne kui pärast pidumeeleolu saabumist ajada, jätkub. Eemalolek pere juurest, eemalolek kodust, on tänapäeva Eestis sama tavaline kui nohu. Seda põeb igas peres keegi. Aga erinevalt nohust ei lähe see mitte mööda, vaid süveneb ja jätab tagasipöördumatuid jälgi.

Erinevad valdkondlikud arengukavad kuulutavad üsna endisaegsete loosungite sarnaselt: Eestimaa igas paigas peab inimestel olema ühtmoodi hea elada. Deklaratiivosa järel aga hakatakse eri piirkondadele jagama perspektiive: tehnoloogiline, finantsiline, kultuuriline, administratiivne ja innovaatiline keskus on meil Tallinn. Pealinnast kaugemal, kus maid ostavad kokku peamiselt välismaalased, peaksid inimesed saama end sama edukalt elatatud põllumajandusliku tootmise, käsitöö ja turismiga. Iga koolipoisski saab aru, et kui kõik atraktiivne, arenev ja kõrgemalt tasustatav töö kolib ühte linna, siis sinna liiguvad paraku ka inimesed. Raske südamega, aga liiguvad. Sest ka neil peab ju lõppude lõpuks olema sama hea elada.

Et lisaks senisele paarisajale väljasurnud külale ei sureks lähiaastatel välja veel 1000 küla ja alevit ja ei jookseks pooltühjaks Haapsalu mõõtu linnad, on vaja enamat, kui lihtsalt lõputuid jutte töökohtade loomisest. Sest pangaautomaate suletakse juba tuhande elanikega asulates ja konstaabli töölemeelitamiseks sarnastesse kohtadesse tuleb maksta topeltpalka. Kas poleks mõistlik pigem luua vähemasti mugav infrastruktuur töö ja kodu vahel reisimiseks? Kindlasti on inimesi, kes kaaluks Tallinnast tagasi kodukohta kolimist, kui neil oleks võimalik sõita hommikuti pealinna tööle ja õhtul tagasi koju. Rongiga.

Millesse ma usun?

Elamine on rohkem kui napp toimetulek, kus sageli ei venitata välja järgmise palgapäevani. Elu, kuhu kuuluksid hobid, reisimine, teatriskäigud ja hambaravi oleks kahtlemata meeltmööda ka mittetallinlasele . Eestlane, nagu ka iga teine inimene, vajab igapäevaeluks emotsioone, rõõmu, üllatusi.

Üks skeptik pakkus hiljuti välja, et Eesti hümnist tuleks välja arvata viimane salm, see mis jumalast räägib. Et justkui on seda salmi laulda silmakirjalik, kui me tänapäeval enam jumalasse niikuinii ei usu.

Olgu, mõtlesin.  Aga millesse me siis usume, mis meile õnne tooks? Euroopa abisse? Haldusreformi? Oleme jõudnud ajajärku, kus efektiivsus on märkamatult saamas õnne ekvivalendiks. Vähem apteeke, vähem pangakontoreid, vähem koole ja lasteaedu, vähem haiglaid. Kokkuhoitud raha eest saab parandada kvaliteeti, tõsta konkurentsivõimet, jne, jne.  See on võimas retoorika, milles inimene oma vajadustega kipub marginaliseeruma. Jah,  ma möönan, et efektiivsust on vaja ning teatud puhkudel on see möödapääsmatu. Kuid kuidas tagada, et me koole sulgedes ka kultuuririkkust ära ei koondaks? Oleks ilmselt naiivne loota, et peagi Tartusse kerkiv suurejooneline Eesti Rahva Muuseum võtaks meie identiteedi hoidmise tervenisti enda peale.

Ükskõik, keda või mida me keegi jumalana ette ei kujutaks, räägib Eesti hümni kolmas salm just usust ja lootusest, et meile saab osaks rohkem õnne, kui ise välja kaubelda ja kalkuleerida suudame. Eesti on täis inimesi, kes ei ela Exceli valemite järgi, vaid kellel on sees elav hing, vajadus armastada ja rõõmustada. Päriselt. Tundub, et just selleni jõudmiseks vajame suuremat imet kui napp majanduskasv meile kerkivate hindade foonil lubab.

Eesti riigi sünnipäevad on alati pidulikud. Ka Eesti kodudes ei tohiks meeleolud olla vähempidulikud. Oli aeg, mil pidulikkuse tagas vaid teadmine, et meil on päris oma riik, kus saame ise asju nii seada, et oleksime tõeliselt õnnelikud. Täna enam paatosest ei piisa. Kuidas olla õnnelik väljaspool tõmbekeskusi, on endiselt miljoni euro küsimus. Vastusest sõltub tegelik pidumeeleolu väga paljude eestimaalaste jaoks.

Meil kõigil on mitmeid mõtteid edasliikumiseks, õnnevalemile lähemale liikumiseks.Need mõtted tuleks julgelt ja ausalt sõnastada. Kusjuures siinkohal peaks olema suurem sõnaõigus neil, kes alles otsivad võrdset kohtlemist. Me oleme 95 aasta vältel väga keerulistest olukordadest suutunud üheskoos välja tulla ka varem. Mina usun, et koos suudame õnne valemi leida ka seekord.                  See on minu usk, usk meie inimeste võimekusse.

Ilusat Eesti Vabariigi sünnipäeva kõigile!

Innar Mäesalu
Lääne maavanem

 

Sündmuste kalender
Kõik kategooriad
Oota!
Tagasiside toimetusele